Penelope

Penelope (2006)

"Sometimes true love is right under your nose."

"Penelope" on film samanimelisest tüdrukust, kes on sündinud sea näoga needuse tõttu, mis ta pere peale mitmeid põlvkondi tagasi pandi. Tema ema hoiab teda varjus, üritades samaaegselt talle kaaslast leida. Peale mitmeid meeste ärahirmutamisi oma näo näitamisega juhtub nende majja mees, kes Penelopele silma jääb, kes ise on sinna aga saadetud hoopis teistel põhjustel. Õnnetul kombel ehmub aga ka too, mistõttu Penelope otsustab majast põgeneda, et maitsta päriselu vilju, nägu salli sisse peidetult.


Armas ja kergelt lapsemeelne romantiline film, mille võiks kindlasti ära vaadata. Vaatamata koledale seaninale on sisu siiski armas ning James McAvoy, keda võib ka näiteks "Wanted'is" näha, sai just selle filmiga sümpaatseks, isegi ilma oma kena šoti aktsendita.

Christina Ricci oli Penelope ossa oma omapäraste silmadega ka õige valik. Kõrvalosas võib näha Reese Witherspooni, kelle osa on aga üpriski tähtsusetu.

Raskeks teeb kahe nooruki elu ajakirjanik Lemon (Peter Dinklage), kes on huvitatud Penelope nosplist pildi saamisest tolle sünnist saati, kaotades seetõttu vähkruses Penelope emaga ka silma. Teda aitab rikkast perest pärit argpükslik Edward, kes peale Penelopega kohtumist on surmani ära kohkunud.

Visuaalselt oli film nauditav ning lõpus võib kuulda ühte minu meelest tuntumat Sigur Rosi lugu. Romantilisele filmile kohaselt saab natuke nalja, natuke kurvastada ning lõpuks ilusat lõppu näha. Kasutatakse liini, kus rikkast ja võimsast perest tüdruk kohtub madalama klassi poisiga ning vaatamata kõigele armastus võidab.

Max: Good God, he licked me.
Lemon: Edward.
Edward Vanderman Jr.: What?
Lemon: Don't lick Max.

Hinnang: 8/10

Posted by: Shin

The Face of Another

Tanin no kao (1966)

Viimasel ajal on filmihuvi mind tagasi jaapani new wave kino juurde toonud ja nüüd tasun vana võla. Hiroshi Teshigahara koostöös Kôbô Abega valminud kolmas linateos 'The face of another' (varasemad kirjutised: 'Pitfall' ja 'Woman in the dunes'). Ehkki antud teos jäi ilma "Woman in the dunes'i" rahvusvahelisest populaarsusest, oli tegemist kodumaal väga eduka filmiga, mille osatäitjate seas leidub ka palju oma aja teada-tuntud näitlejaid.


Filmile on stsenaarium kirjutatud Kôbô Abe samanimelise raamatu põhjal, mis räägib tööõnnetuse tagajärjel raskesti oma nägu armistanud ja nüüd sidemete taga elavast mehest, kes tunneb et ta on kaotamas sellepärast oma isikut. Raamat koosneb mehe päevikulaadsetest ülestähendustest, mis on põhiliselt mõeldud ta naisele. Raamatus leidub palju uitavaid ja ebaselgeid mõtteid identiteedist ning kujutab mehe päevast päeva elu, kuidas ta loob omale maski ja uut isikut, et nii oma naine ära võrgutada.


Film on raamatust aga küllaltki erinev ning toob vaatajatele võrdluses palju selgema, filosoofilisema ja ka õudsema pildi. Sidemeis otsib mees abi psühhiaatrilt, kes on ka spetsialiseerunud elutruude proteeside valmistamises. Arst pakub talle võimalust maski loomiseks, milles on ka arstil endal suur isiklik huvi, nähes läbi selle potentsiaalset tulevikku, kus maskid vabastavad inimesed moraalidest, ühiskonnast ning teevad nad teineteise jaoks täiuslikeks võõrasteks. Protsessis saada omale teise nägu, antakse mehele ka idee kasutada seda selleks, et oma naine võrgutada, aga mask annab mehele ka suurema võimaluse enesepettuseks ja veelgi maailmast võõrandumiseks.


Teosega jookseb vahepeal kõrvuti üks fiktiivne film, mida mees oli kinos näinud ning mis teda väga mõjutas. Lugu räägib noorest naisest, kes sõjajärgses jaapanis on kiirgustõve pärast saanud näole kohutava armi. See on ta ühiskonda sisenemise eelarvamuste pärast peaaegu võimatuks teinud ning nii ta elab eraldatuses, käies kord nädalas sõjaveteranide varjupaigas pesu pesemas. Neiu lootus on, et kui peaks veel kord sõda algama, siis ei ole ta armis nägu muu elu kõrval niivõrd hoomatav. Pääsemine kohutava mineviku küüsist aga jääb võimatuks ja lugu saab kurva lõpu.


Samuti on teos mõjutatud klassikalistest õuduslugudest ja nende tegelastest, nagu Frankenstein, Dr. Jekyll ja mr. Hyde ning Nähtamatu mees. Eriti filosoofilises mõõtmes on märkatavad küsimused isiku duaalsusest ja muutuvast identiteedist. Peategelane jääb aina pimedamaks maski võimalustest ning ta ongi muutumas vaikselt ka sisemiselt koletiseks. Välimuselt oli see üks õnnetus, aga uue näo taha peites on ta kaotamas oma varasemat identiteeti ja suhet naisega. Realisatsioon, et on asju, mida näeb läbi ette manatavate maskide, jätabki mehe lõpus üksi. Teise nägu filmi lõpuks aga siiski saavutatakse, ehkki see on õõnes lohutus.


Teshigahara vaadatud filmidest on see mu kindel lemmik. Küllaltki ulmelisse süžeesse on lisatud parajal hulgal fantaasiat ja õudust, et tekitada väga mõjus psühholoogiline ja kunstiline linateos. Kuigi liiga filosoofiline kohati ja küsib palju rohkem küsimusi kui suudab vastata, on tegemist haruldase teosega, mida vaataks korduvalt.

Hinnang: 9/10

Posted by: Sander

Party 7

Party 7 (2000)

Seitse tegelast, keda filmi alguses tutvustatakse, satuvad kõik ühte hotelliruumi. Tegelasteks on varas, kes varastas maffialt suure hunniku raha; tema tüdruksõber koos enda pindakäiva poiss-sõbraga; maffia poolt palgatud palgamõrvar, kes saadeti raha järgi; üks teine jõuguliige, kes on neid tapma saadetud; Kapten Banana ja tema uus käsilane The Mister Yellow. Aga kes siiski raha lõpuks enda kätte saab?


Film suutis alata päris võimsalt, andes teemat edasi animatsiooni abil, mis nägi väga omapärane ja huvitav välja. Edasi kulges film veidikene venivalt, kuid mingis mõttes väga omalaadselt, tuues sisse huvitavaid ja veidraid elemente ja tegelasi. Filmis olnud piilumisruumi teema meeldis mulle kõige rohkem, kus kaks pervarist pilukat hotellitoa actionit ootasid. Üldse oli kogu ruumi kujundus äärmiselt veider - Kapter Banana kostüüm ja üldse piilumisruumi atmosfäär oli midagi sellist, mida pole varem kohanud. Hoolimata antud teose veidrusest, oli siis suhteliselt nega- tiivne pool teemaarendus, mis nagu varem mainitud, venis suhteliselt hullult. Igatahes kui oodata sellest filmilt midagi väga mõtlemapanevat, rasket teemat, siis arvatavasti pettute. Lähiajal on plaanis silmad peale visata ka Katsuhito Ishii lavastatud "Shark Skin Man and Peach Hip Girl'ile", mis pidavat tunduvalt parem olema.

Hinnang: 5/10 - enamus punktid siis
visuaalsete lahenduste eest.

Posted by: Bruno

Teen Wolf

Teen Wolf (1985)

"He always wanted to be special...
but he never expected this!"

Scott Howard'il on suhteliselt palju probleeme, mille alla kuuluvad näiteks suhted vastassooga, üritades ühe klassiõe tähelepanu pälvida, samuti ei suuda kooli korvpallimeeskond ühtegi mängu võita ning üldse peab Scott ennnast liiga tavaliseks ja igavaks inimeseks. Ühel päeval, täiskuu saabumisel saab poiss aru, et midagi on teistmoodi, kui ta järsku koeravilele reageerib. Poisist on saanud teismeline libahunt, mis oli enne selle juhtumist suguvõsa suur saladus, mida isa varjas, arvates, et võibolla on antud nähtus ühe põlvkonna vahele jätnud. Teismelisest libahunt läheb peagi avalikuse ette, saab korvpallimeeskonda ning üldse kogub ta populaarsust, mis aga ei kesta kaua. Õnneks on olemas inimene, kes teab tegelikku Scott'i ning tänu temale ei anna poiss alla.


Scott Howard: "These waves are mine." Vaata videot siit!

X-Men Origins: Wolverine'i parodeerimiseks kasutati eriti imelikku kohta, kus imelik 80ndate libahunt autokatusel tantsis, mis pani mind päris korralikult naerma ning eks tänu sellele tekkiski huvi, et mis filmistseeni seal kasutatud on. Ok, tegemist ei ole kindlasti mingi super väärtfilmiga, kuid see pole ka sugugi halb - mõnus 80ndate komöödia. Eks terve "Teen Wolf'i" teema on täiesti "cheesy", kuid sellegpoolest väga kerge, tüüpiline antud aja lähenemine. Igatahes on tegemist südamiliku komöödiaga, mille poolest ei anna kindlasi enamus uueaja teismeliste komöödiaid võrrelda. Muidugi peamiseks antud filmi uuesti vaatamise põhjuseks, jättes kõrvale lihtsalt vanade aegade meeldetuletamise, oli see, et MovieHole'i sõnul on antud teosest tulemas uusversioon, mille kallal töötamine on muidugi veel algses staadiumis, kuid jah.. eks kohustuslik element tänapäeva noortekates on kindlasti rohke seks, mida vaevalt "Teen Wolf'i" uusversioonist saab nii lihtsalt välja jätta.

Eks see film sobib vast vaatamiseks inimestele, kellele meeldivad 80ndate filmid ja kindlasti on see vaatamist väärt, kuid juhuslikult austate Michael J. Fox'i teisi etteasteid. Mulle antud film igatahes meeldis - mõnusalt tobe ja lihtne.

Hinnang: 6/10

Posted by: Bruno

Clue

Clue (1985)

Mõistatusliku kutse peale ilmuvad kuus võõrast eraldatud mõisa, kus neid on ootamas ülemteener Wadsworth, kes tahab tuua päevavalgele külalisi siduvad asjaolud. Selgub et nad kõik on kompromiteeritud mõisaomaniku Mr. Boddy poolt, kes neilt saladuste hoidmiseks raha välja pressib. Plaan Mr. Boddy kuriteod politseile teatavaks teha võtab aga järsu pöörde kui külalistest saab igaüks mingisuguse relva omanikuks ja pärast tulede kustutamist on esimene ohver kohe olemas.


Vastus jääb kohe leidmata ka mõistatusele, kes on süüdi ja mõrvar?. Samal ajal tunnevad kõik, et nende elud on ohus ja kiireneva tempoga tuleb juurde aina uusi laipu kuni lõpud annavad iga asja kohta omamoodi seletuse ja lahenduse.


Minu jaoks küllaltki hiljuti avastatud film, mida pean kohe selliste jandikomöödia žanri teoste parimaks näiteks. Tegevus on terve filmi jooksul väga kaasahaarav ja vaimukas, vürtsitatud tihti erinevate sõnamängudega ja pööraste situatsioonidega. Ka ei morjenda filmi klišee tegelastest, näiteks tüüpiline briti ülemteenrer või lihtsameelne prantsuse teenijanna.

Samuti on "Clue" väga ainulaadne iseenesest, kuna põhineb samanimelisel lauamängul. See küll ei anna mingit alust heale loole, vaid teema suhtes on teos küllaltki kesine. Pole tegemist ka tüüpilise krimi- ja mõistatusfilmiga, küll aga vägeva komöödiaga. Rollid ja näitlemine on seejuures esmaklassiline. Eriti Wadsworthi rollis olev Tim Curry, kes kisub teema oma olemusega sõna otseses mõttes lahenduseni. Tulemuseks väga meeldejääv ja oma kultusfilmi staatust igati vääriv teos.

Hinnang: 8/10

Posted by: Sander

Crush and Blush

Crush and Blush / Misseu Hongdangmu (2008)

Yang Mi-sook on ebapopulaarne, veidikene imelik tütarlaps, kes õpetab keskkoolis vene keelt ja kelle näonahk pidevalt punetab. Peaaegu, et 10 aastat on Yang Mi-sook olnud armunud Seo Jong-chel'i, kes oli ta endine õpetaja ja kes nüüd on tema kolleeg. Seo Jong-chel on aga huvitatud teisest, palju kenamast õpetajast Lee Yoo-ri'ist. Moodustades Jong-chel'i tütrega meeskonna, üritab Mi-sook lõppu teha Lee ja Seo vahelisele, õitsevale armastusele.


Tegemist siis lavastaja Kyoung-mi Lee ainukese filmiga, mis üldjuhul suutis päris head huumorit pakkuda, omades selle kõrvalt ka mõnusaid dialooge ja teemajooksu. Antud Korea komöödia suudab olla eriline, tänu näitlejavalikule ning kindlasti mängib suurt rolli ka see, et Chan-wook Park on kirjutanud screenplay. Peategelase rollis olnud Kong Hyo-jin on üles astunud päris mitmetes filmides, seriaalides, reklaamides ja muusikavideodes ning ta on võitnud hulganisti preemiaid. Peale selle, et film kiskus mõnes kohas venima, oli tegemist täiesti mõnusa komöödiaga, kus kõik tegelased olid väga omamoodi ja huvitavad. Igatahes, kellel on isu veidikene teistsuguse komöödia järele, siis on antud teos selleks täiesti sobilik. Crush and Blush on saanud mitmeid auhindu, kaasaarvatud parima lavastajatöö ja screenplay eest.

Hinnang: 7,5/10

Posted by: Bruno

The Horsemen

The Horsemen (2009)

"Four victims. Four painful secrets"
"Come and See"

Aidan Breslin on enda töö sisse uppunud detektiiv ning pärast naise surma emotsionaalselt kaugenenud enda kahest pojast. Uurides väga ebatavalisi mõrvu, avastab mees kohutava seose enda ja kahtlusaluste vahel, kes näivad neid tegusid tegemas piibliennustuste järgi, mille alla kuuluvad apokalüpsise Neli Ratsanikku: sõda, näljahäda, epideemia ja surm.


Olin alguses üpriski elevil ning lootsin antud filmist midagi eriti omapärast ja huvitavat thrillerit, kuid kahjuks ei suutnud antud film seda pakkuda. Suureks miinuseks oli see, kuidas kogu filmistruktuur oli välja arendatud - enamus teemadega lahimiti liiga hullult, selle asemel, et oleks tekitatud sujuvat teemajooksu, millel oleks olnud mõnus silmi peal hoida. Jonas Åkerlund'i lavastatud Spun (2002) meeldis mulle väga kuid The Horsemen kartis enda teemaga ülepiiri astuda, sest ütleme ausalt see lõpupoint oli kohutavalt nõme, kui mitte naeruväärne.

Dennis Quaid on hea näitleja ning õnneks suutis ta selle filmi mingis- mõttes ära päästa, kuid imelikul moel tehti esimestel filmiminutitel vaatajale selgeks kui halva isaga tegemist on - minu jaoks ei töötanud selline lähenemine just kõige paremini. Aidan'i partnerit mänginud Clifton Collins Jr. jättis suhteliselt ebausutava mulje (võibolla olid need vuntsid :D), Peter Stormare'i roll oli väga väike ning kõrvalosatäitjad ei olnud ka just kõige huvitavamad. Pilukas Kristen oli vast kõige häirivam tegelane, kes oli kuidagi väga enda tegelaskujust väljas - ei suutnud ma selle näolapi vaatamisel uskuda, et ta nende mõrvadega on seotud olnud ja ta aktsent oli kohutav.

Nagu ma olen aru saanud, on osad filmisõbrad antud teost Se7en'iga võrrelnud, mida ise küll eriti ei teeks, sest teema oli siiski täiesti teistsugune ja sugugi mitte nii tugev kui seda Se7en'is oli. Film omas mõndades kohtades päris häid võtteplatse ja kaameratööd, kuid peale selle oli tegemist igava draamatsemisega ja mõrvajuurdlusega, mis ei suutnud eneses mitte mingisugust pinget koguda. Väärtfilmiga tegemist ei ole, kuid ajaviitmiseks kõlbab vast küll.

Hinnang: 5/10

Posted by: Bruno